Mick Pedaja (27) meenub paljudele ilmselt saatest „Eesti Laul”, aga tänaseks on noor helilooja andnud välja mitu alternatiiv-indie žanris albumit ja leidnud tee filmi-ja sarjamuusika loomise juurde. Hiljuti „Skandinaavia vaikuse” eest parima helilooja EFTA võitnud Mick räägib inspiratsioonist, eeskujudest ja hetkel käsil olevatest projektidest. 

Emotsiooni, pildi ja muusika koostöö

Mick hakkas juba mõnda aega tagasi  filme vaadates jälgima muusika kulmineerumist. „Sain aru, kui palju mõjutab muusika filmis olevat emotsiooni. Kui näiteks kaadril, kus poiss kukub puu otsast alla, on all kurb või rõõmus muusika, muudab see vaataja perspektiivi nii palju, et kas inimene tunneb talle kaasa või hoopis naerab,” sõnas ta. Tänu sellistele asjadele tähelepanu pööramisele ongi Mick filmide ja sarjade taustamuusikat rohkem vaatlema ja kuulama hakanud ning sellest on arenenud välja karjäär filmiheliloojana. „Naudin neid hetki, kus muusika koos pildiga töötab ja annab filmitegija poolt ette antud tunde edasi. Tavaliselt kõige paremini töötabki filmimuusika minu jaoks siis, kui seda otseselt tähele ei panegi, kuna emotsioon koos pildi ja muusikaga teevad head koostööd,” kirjeldab Mick. 

Helilooja toob välja, et filmidele ja sarjadele muusika kirjutamine on kindlasti teistmoodi protsess, kui albumile muusika loomine. „Tuleb lähtuda rohkem filmist ja sisust endast ning seejärel filmis linastuv emotsioon edasi kanda.” Kõige esimene sarjamuusika projekt oli Mickul Elisa originaalsarja „Reetur” taustamuusika kirjutamine. Helilooja on oma loominguga rikastanud veel Ergo Kullaga koostöös „Talve” ja Martti Heldega „Skandinaavia vaikus” filme, tänu millele pärjati teda ka selle aasta Parima Filmihelilooja EFTA-ga. Hetkel on Mickul käsil peagi esilinastuva draamasarja „Valguses ja varjus” taustamuusika viimistlusprotsess, täispika filmi „Soo” taustamuusika loomine ning tuleva aasta kevadel ilmuva albumi lugude kirjutamine. 

Teekond tumedast metalist vaikuseni

Ilmselt on iga inimese muusikamaitse elu jooksul päris palju muutunud, nii ka Mickul. Oma teekonda läbi elu ja erinevate žanrite alustas ta tumedast metal muusikast ning hetkel kuulab ta vastavalt meeleolule ja keskkonnale väga erinevaid žanre. Mõnikord pärast pikka tööpäeva peab ta parimaks muusikaks hoopis vaikust. „Mind kummitavad tihti Fred Jüssi mõtted, et päriselt vaikust ei olegi. Igas vaikuses on mingi heli, olgu ta siis pinev toon kuskil kesklinnas jalutades, öösel maamaja ees istudes maja kääksud, oksade ja lehtede sahin jne,” kirjeldab ta. 

Mick toob välja ka selle, et muusika kuulmisel ja kuulamisel on väga suur vahe. Kuulajaid on tema sõnul kahte tüüpi: mõnele meeldib, kui muusika tiksub taustaks ehk midagi oleks lihtsalt kuulda, kuid mõnele meeldib kuulata muusikas olevaid erinevaid detaile ning lasta muusikal end kuhugi kanda. Mickul esineb mõlemat ning tema sõnul on neid kuulamis ning kuulmise liike, kus muusika avaldub, tuhandeid. “Minu viimane eriti sügav kogemus muusika kuulamisega oli mõned päevad peale Hoovuse festivali korraldamist. Jõudes õhtul lõpuks koju, panin klapid pähe ja kuulasin Solomon Grey’lt lugu “Choir To The Wild”. See oli elamus ja jääb kauaks meelde. Rahustas mind täielikult maha. Muusikal on tugev jõud ja meil kui loojatel on suur vastutus, mida me välja anname ning mida me oma muusikaga öelda soovime.”

Sarjamuusika kunst ja Kreekast pärit bouzouki

Filmi- ja sarjamuusika kirjutamisel on noorele heliloojale oluline, et kogu süžee oleks haarav ja detailne. Mick kiidab „Valguses ja varjus” draamasarja stsenaristi Martin Algust, kelle kirjeldused ja dialoogid on kaasahaaravad ja teevad lihtsaks saada osa tegevustikust ning tänu sellele emotsiooniga luua. Sarjas kõlavad peamiselt instrumentaalpalad, kus on momente nii lootusrikastest, ärevatest kui ka kummalistest olukordadest. Micku loomingus on kuulda erinevaid instrumente nagu analoogsüntesaatorid, arvutisse ehitatud instrumendid, vokaal, kitarrid jne. „Üks lemmikuid instrumente viimasel ajal on Kreekast pärinev bouzouki, mis meenutab kõlaliselt veidi mandoliini. Temas on miski maagiline ühend sees, kuna ostsin tolle pilli oma healt sõbralt.” Osadesse heliribadesse on Mick põiminud ka mahedat vokaali. „Vokaal on minu jaoks instrument nagu ka teised pillid. Ma imetlen neid muusikuid, lauljaid, kes oskavad oma häält valitseda, temaga mängida, põnevaid käike vormida ning improviseerida,” kirjeldab ta. 

Rõõm pisikestest asjadest ja suured eeskujud

Mick peab enda suurimaks inspiratsiooniks abikaasat, teekaaslast ja parimat sõpra Angeeliat, kes teda senisel teekonnal toetanud on. „Olen tänulik, et elu on andnud võimaluse teha seda, mis mulle väga meeldib ning ma hindan ja väärtustan seda kõrgelt. Tunnen rõõmu pisikestest asjadest iga päev ning see annabki kokku soovitud suure pildi heaolu, mis igapäevaselt meid kannab,” sõnab helilooja. Samas mainib ta, et igal perioodil on ka raskeid hetki ning kõik ei ole alati „roosamanna” ja lihtne nagu võib tunduda. Raskustest läbi tulemine aga teeb Micku sõnul veelgi tugevamaks ja kasvatab paremaks inimeseks. „Viimasel ajal olen endale meelde tuletanud, et vanasõna “tark ei torma” kannab ka elu kvaliteedi osas väga suurt rolli. Olen tänulik, et olen ümbritsetud niivõrd andekatest ja toetavatest inimestest nii bändikaaslaste, heade sõprade kujul nagu Aivar Surva, Angeelia Pedaja, Indrek Mällo, Uku Kübar, manager Thea Zaitsev, helirežissöör Sigfried Kesküla ning valguskunstik Timo Tali kirjeldab ta inspireerivaid inimesi enda elus.  

Mick leiab inspiratsiooni ja uusi ideid muusika kirjutamiseks nii kodumaalt kui ka kaugemalt. Näiteks nimetab ta esimesena arvutimängudele taustamuusikat loova Poola helilooja ja produtsendi DJ Tomáš Dvořák’i, kelle koostöö Hidden Orcherstraga on teda tugevalt mõjutanud. Erinevad suurfilmide tegijad nagu Max Richter, Hans Zimmer, Kristjan Järvi, Pál Simon Fejér on samuti Mickule eeskujuks. „Tunnustust väärivad ka kindlasti paljud Eesti heliloojad, viimase aja üks lemmikuid on Mihkel Zilmer, kes lõi muusika filmile “Tõde ja õigus”.

Tema muusika mõjus koos pildiga erinevates kihtides sügavalt ja tekitas koos filmireaga just õige emotsiooni,” sõnab Mick. 

Oktoobris esilinastuv “Valguses ja varjus” on Elisa uus kodumaine draamasari, kus hargnevad põnevad saladused, ootamatud keerdkäigud ning südamlikud seigad elust enesest.

Seriaali peaosas on paljudest teatrietendustest ja mitmetest kodumaistest kinohittidest tuntud näitleja Mirtel Pohla. Lisaks temale löövad sarjas kaasa ka Indrek Sammul, Epp Eespäev, Saara Nüganen, Karin Rask ja teised Eesti näitlejad. Sarja stsenarist on Martin Algus ning režissöör Ergo Kuld