Margo Mitt on Eesti tele- ja teatrimaastikul tõeline hunt kriimsilm – kulutanud Ugala teatri lavalaudu, astunud üles saatejuhina ning viimastel aastakümnetel toonud vaatajateni põnevaid rolle vabakutselisena. Uurisime, millised on Margo elu hiljutised keerdkäigud, kuidas neist Maarja Mittiga õde ja vend said ning heitsime sügavama pilgu tema omapärasesse rolli sarjas ,,Reetur’’. 

Esmalt alustame sellest, et kuidas sul läheb?

Mul on endaga sõbraks saamise aeg kätte jõudnud. Kuidagi vanamoodi ei taha ja uutmoodi veel väga hästi ei oska. Katsetan enda piire ka ja loon uusi olukordi, mis aitaksid jälle paremini endaga kooskõlas liikuda. Leida uut potensiaali endas ja vaatan, mis elul mulle pakkuda on!

Ma elan nüüd Tartus, see kõik on natuke uus. Minu perekonnaseis muutus mõni aeg tagasi ja nüüd on selline huvitav hoovus, et kui tavapäraselt lapsed on ema juures, siis minul on vastupidi. Katsetan üksikisa rolli praegu täiega, see lükkabki käima uued protsessid ja toob mugavusest välja. Loodan, et varsti saab elu korraldamine ka läbi ja saab oma sõitu rohkem juhtida ning eluhoo üles võtta.

Milliseid katsumisi on uus elukorraldus sinu jaoks toonud?

Eks need on põnevad ajad ja raske on ka ikka. Mehena on keeruline valida rohkem ennast ja näidata välja haavatavust. Selles mõttes on mul praegu mõnus katselabor siin olemas. Tuleb anda nii naiselikumat kui ka mehelikumat poolt, peab olema kaks ühes – nii ema kui ka isa. Mina üritan ka oma lastele julgemalt näidata ka tundelisemat poolt, et vahel olengi pikali ja jõuetu, siis vahel kurb.

Pikalt on olnud maski kandmise aeg ja see paneb mõtlema tegelikult, kui palju me oma elus peame erinevaid maske kandma. Ma näen, et see on väga väsitav, sest inimesed peavad tihti mängima erinevaid rolle ja võib juhtuda, et nad ei saa olla need, kes nad tegelikult on, oma heas ja veas. Kui me peame kanda maske, siis me ei saa ka lõdvestuda, kuna pidev pinge on peal kellegi ootustele vastata. Mina sulgusin endasse mingi hetk. Ma püüan seda parandada ja sellest kookonist välja ronida ja avada silmad nii enda helgemale kui ka varjupoolele.

Kas näitlejatöö annab sulle suurema vabaduse end väljendada?

Näitlejana ma saan selles maailmas julgemini katsetada kui päriselus. Oma rollides saan näidata oma neid külgi, mida tavaliselt ei taha või ei julge avaldada, eriti varjukülgi.

Minul on näitlemine seotud tugevalt eneseotsingute ja enesesse piilumisega. Rolli analüüsis vaatled ka oma elu. Enda leidmine rollis on mulle tähtis, siis leian kergemalt loomuliku mänguvõtme ülesse. Ma mängin inimest, kellel on samasuguseid omadusi, mis on ka minul olemas. Iseasi, kas need avalduvad igapäevaselt või mitte. Aga eks see on selline teoreetiline jutt, praktika nii lihtne ei ole.

Sul on Johan Weizenbergi roll teleseriaalis ,,Reetur’’. Kuidas endale selle rolli said? Kas olid koheselt nõus?

Võtsin ,,Reeturi’’ rolli vastu, sest seal olid Martin Algus ja Ergo Kuld. Hea meelega olen nendega pundis. Martiniga me oleme koolivennad ja Ugala teatris koos töötanud. Meil on paljud vaated vägagi sarnased. Mulle meeldib nii tema kui Ergo puhul see, et niisama ei lasta midagi läbi. Ah, teeme kuidagi ära – sellist suhtumist ei ole. Nii palju, kui saab lihvida, siis ikkagi lihvime. Tuleb ikka väga rahul olla, et Eesti filmide ja sarjade tase on niivõrd hea – pingutatakse ja tehakse ikkagi maksimum.

,,Reeturi’’ süžee on hästi põnev ja siin ei olnudki minu jaoks rolli vastuvõtmisel üldse küsimust. Minu juurde ei ole jõudnud sellist rolli, mis oleks minu väärtustele täielikult vastu. Võtan igat rolli kui õppetundi ja vaatan seda läbi enda elu. Mina arvan, et ükski roll ei tule minu juurde niisama, need on ikkagi minu õpetajad. 

Missugune on sinu tegelaskuju? Mis on tema tõekspidamised ja käitumismustrid?

Johan Weizenberg on huvitav tegelaskuju. Ta on vanakooli mees, kellele töö on tähtsam kui pereelu. Weizenberg on relvavend, kamraad ja igaljuhul selle põlvkonna tugev esindaja. ,,Reeturis’’ on käigus veidi sõjaseadused – lahinguväljale me ei jäta kedagi, ükskõik, kui läbi sa oled ja kui ohtlik see sinu jaoks on. Ta on tõeliselt lojaalne oma sõpradele ja alati aitab, kui kammraad on hädas – selline sõjamehe usaldus, et omasid ei jäeta.

Mida sa enda jaoks kaasa võtad sellest rollist?

Tegelikult oleks tore kaasa mõelda ,,Reeturi’’ teemal – kas mina reedan kedagi, kas ma ütlen kõik välja, mida ma mõtlen, mida tegelikult soovin ja millega ma ei ole rahul? Mis on sinu murdmise hind? Kui kergelt sa oma väärtustest loobud ja keerad südametunnistuse lukku? Mitu nägu mul on? Meil kõigil on seda kaksikelu, väiksemas mastaabis lihtsalt. Ma mõtlen üht, aga välja ütlen midagi muud.

Mis sulle võtetelt eredamalt meelde jäi?

Uues hooajas on üks stseen, kus ma pidin olema pikalt ühes asendis. Tegevus toimus õues ja igasugu erinevaid putukaid tuli ligi. Aga sa ei saa ju väga seal lehvitada ja neid kätega ära ajada, kui keegi läheb sulle ninna-kõrva. Siis sa lihtsalt oled seal ja mõtled, kui kaugele ta nüüd liigub.

Oled nüüd näitlejana rohkem teleekraanil olnud, kas teatrisse tagasi ei kipu?

Eks ikka vahel mõtlen sellele. Ma arvan, et olen nüüd juba palju küpsem näitleja ka, et oma rolli kasvatada. Tehniliselt pean rohkem ennast jälle treenima. Kui sa ei ole igapäevaselt töös, siis su aparaat läheb ikkagi paratamatult veidi rooste. Aga kompenseerib see, et lähed rohkem süvitsi ja vaatad rollile võib-olla natuke sügavamalt otsa, kui noorusaegadel, kus oli teine vaade näitlejaks olemise juures. Ikkagi väga palju on ju näitlemine ka edevusega seotud.

Kui palju on seda edevust ja kui palju see hakkab mõjutama tegelikult sinu tööd. Muidugi loeb ka see, kes on olnud sinu õpetajad. Minu õpetajatest on mind kõige rohkem mõjutanud Lembit Peterson, Tõnis Rätsep, Aleksander Eelmaa, Juhan Viiding, Andres Lepik, Maret Mursa. Nemad on oma ala meistrid.

Kas ka sind kannab jätkuvalt see sisemine edevus?

Mingil määral nii mina kui ka päris paljud teised lähevad teatrikooli ikka sellest kantuna, et saada lavale. Ma olen väiksest kohast pärit maapoiss ja ikkagi tahad ju ennast tõestada. Ja kui koolis ei ole sinu annet märgatud või sinusse pole usutud, siis sul on just see teostussoov suurem. Aga see sai ühel hetkel ikkagi selgeks, et ei ole vaja end kellelegi tõestada. See paneb sind ikka teistmoodi käituma, mis ei pruugi üldse sinu loomusega kooskõlas olla.

Millist teatrietendust käisid viimati vaatamas? 

Käisin hiljuti Tartu Uues Teatris vaatamas ,,Praktilist Eesti ajalugu’’, kus mängib Maarja Mitt. Saatsin lilled talle ja panin alla ‘’vennalt’’. Tegelikult me pole vist sugulasedki. Meil hakkas paar aastat tagasi väike mäng. Rääkisin talle, et olen teda paar korda heas mõttes ära kasutanud.

Kunagi folgil tuli üks mees minu juurde ja küsis: ‘’Mulle nii väga meeldib Maarja Mitt, sa oled ka Mitt, kas sa tunned teda?’’. Niisama möödaminnes ütlesin, et ta on mu õde. Mees palus kohe, et teeksin teda Maarjaga tuttavaks. Ütlesin, et kuue õlu eest teen. Terve õhtu tegi ta mulle siis õlled välja. Hommikul tunnistasin ikka, et ta ei ole mu õde ja me pole vist sugulasedki. Hiljem rääkisin Maarjale ka seda lugu. Ta ütles: ,,Tore, ma olengi alati endale venda tahtnud.’’ Ka mina olen nooremat õde tahtnud ja leppisimegi nii kokku, et mängime seda toredat mängu.

Sinu ampluaa on päris lai – oled nii tunnustatud muusik, näitleja, saatejuht kui ka koolitaja. Kuhu suunas sind ennast rohkem tõmbab?

Nende tiitlitega on mul keeruline samastuda ja omaks võtta. Kõike neid sinu poolt nimetatud ameteid olen proovinud, kuid kindlasti jään siin tagasihoidlikuks ja ütlen, et need tiitlid on veidi ülepakutud.

Kuhu suunda tõmbab? Eks kõiki neid rolle läbib sarnane joon. Kui võimalus tekib, siis hea meelega olen nii ühes, kui teises rollis. Teatriarmastust ja rollis kaevamist kindlasti enda seest välja ei saa. See on juba esiisade, isapoolse vanaema ja vanaisa poolt minu logiraamatusse sisse kantud. Samuti ka huumor, mis on minuga alati ühes. Väga kosutav on koos sõbra Gaute Kivistikuga (alias Rohke Debelakk) oma laulukesi laulda ja naeru luua!

Mis sinu jaoks tulevik toob?

Vabakutselisena ei teagi kunagi, mis saama hakkab. Nagu öeldakse, et olen pakkumistele ja võimalustele avatud. Kui hoiad akna avatud, siis on suurem tõenäosus, et lendab hea roll või tööots sealt sisse ka. Eks ise peab ka tegutsema, kuna magavale kassile hiir suhu ei jookse. Samas vastu tahtmist ka ei taha sõita. Usun, et tuleb parim minu jaoks. Varsti peaks esilinastuma mängufilm ,,Kuulsuse narrid’’, kus saab mind ka näha.

Lugu ilmus Delfi kinoveebis.