Palavalt armastatud näitekirjaniku Martin Alguse sulest ilmub hitt-stsenaariume nii filmilinale kui ka telesarjadele. Kinoekraanidel jookseb tunnustatud kodumaine film ,,Soo’’ ning värskelt jõudis ekraanidele draamasarja ,,Valguses ja varjus” uus hooaeg. Heidame Martiniga pilgu tema koostöö algusele režissöör Ergo Kullaga, viimase aja loometööle keeruliste sündmuste varjus ning kuidas navigeerib Algus oma rolle stsenaristi- ja näitlejatöö vahel.
Telemaastiku tähelend
Stsenarist Martin Algus ja režissöör Ergo Kuld on telemaastikul karastunud ja väga hinnatud duo. Nende esimeseks seriaali ühisprojektiks oli kodumaine komöödiahitt ,,Ühikarotid’’ ja pärast edukaid debüütkatsetusi võitlesidki Algus ja Kuld välja võimaluse ise sarju tootma hakata. ,,Üheks käivitavaks momendiks kogu selle tegevuse alguses oli see, et teleprogrammides oli sel ajal omamoodi seisakuaeg, olid mõned üksikud vanad tegijad, kes tegid samu asju, mida nad 90ndatel tegid,’’ räägib Martin. Ergoga jõudsid nad sarjabuumist ette, enne kui telemaastik lõi kihama ja tegijaid tuli juurde. Praegu on Martini sõnul buum läbi ja sarjamaastik ka rahulikum.
Stsenaristi tõeline loomerõõm
Martin nendib, et lugude kirjutamine ja väljamõtlemine pakub talle tohutut naudingut. Stsenaristi sõnul hoiab tema loometööd ärksana see, kui saab komöödia ja huumori kõrval ka aeg-ajalt midagi tösisemat kirjutada. Suurepärased näited sellest ongi Alguse käe all valminud spioonipõnevik ,,Reetur’’ ja draama ,,Valguses ja varjus’’ milles on “põnevust, huvitavad karakterid, ja muidugi tõsisemate teemade kõrval ka koomilist, on ilu ja ka helgust’’. Näitekirjanik toob välja, et suur rõõm on olnud koostööd teha Elisa ja ERR-iga, kes on pakkunud võimaluse teha ka julgemaid teleteoseid.
Kriis kriisi järel
Kuigi aasta algus on toonud stsenaristile põnevaid filmi-ja sarjaprojekte, on siiski raske end Ukraina sõja uudistest lahti rebida ning tahest-tahtmata kriibivad need mõtted nii töö- kui ka eraellu. ,,Tõeline kurjus on maski täielikult langetanud, aga me oleme tänu sellele ka ühtsemad, julgemad, ausamad. Usun, et see aeg annab meile suure õppetunni inimlikkuse osas,’’ mõtleb Martin lootuses.
Pandeemia, mis valitses pikalt meie elu, on jäänud viimaste sündmuste keskel tagaplaanile, kuid filmi-ja sarjatööd mõjutab see endiselt. Sarja ,,Valguses ja varjus’’ teine hooaeg sai küll märtsis purki ning avaosad on värskelt jõudnud vaatajateni, kuid ka selle projekti võtted viibisid mitu kuud. ,,Lükkasime omikroni tulekuga kõike edasi ning kui lõpuks võtetega alustasime, siis nakatusid ikkagi veel mitmed võttegrupi liikmed ja tuli kõike veelgi edasi lükata,’’ räägib Algus, kes ka ise ei jäänud uuest haigustüvest puutumata.
Kord stsenarist, kord näitleja
Näitlejaharidusega Martin on üks väheseid, kellel on harukordne võimalus ise mängida ka endakirjutatud telesarjades. Kuigi loo taust on justkui selgem, on stsenaristi ja näitleja tööülesanded siiski nii erinevad, et võtteplatsil alustab Martin enda sõnul ikka sisuliselt nullist. ,,Stsenaristina mõtlen draamale ja konfliktile, stseeni mõttele, sellele, mis tegelast käivitab, mida ta tegelikult tahab või kardab. Näitlejana pean stseenis selle kõik inimlikult, huvitavalt ja ka usutavalt välja mängima,’’ nendib Algus.
Ka seriaalis ,,Valguses ja varjus’’ on Martinil stsenaristiameti kõrval ka näitlemisroll. Sarja võtted toimusid Tabaras, looduskaunis kohas. Võttepaik oli Alguse sõnul nostalgiahõngu täis, nagu oleks ammugi tuttavasse maakoju naasnud. ,,Oli huvitav uuesti sellesse maailma tagasi tulla, seda nii näitlejana kui ka lihtsalt inimesena, kes korraks linnast välja satub,’’ lisab Algus helgusega.
Hingetõmme looduses
Looduses viibimine aitab elu virvarri kõrval leida Martinil tasakaalu. ,,Käisin hiljuti kodukandis Jõgevamaal metsas jalutamas, taevas oli sinine, päike säras, männid ja kuused õõtsusid peaaegu märkamatult. Täielik vaikus, siis toksib järsku rähn kusagil eemal, kuuled kuidas puud vaikselt nagisevad, nagu hingaks,’’ meenutab Martin luuleliselt ja lisab, et just praegu on eriti oluline kõige toimuva kõrval neid pisikesi rahuhetki leida.
Lugu ilmus Eesti Päevalehes.
