Näitleja Priit Pius särab tihti kaksikvenna kõrval nii teatris, kinoekraanil kui ka telesarjades. Palju pole juttu olnud aga Priidu kirest režissööritöö vastu, mis sai alguse Linnateatri lavastusega „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ ja laieneb telemaastikule peagi esilinastuva draamaseriaaliga “Süü”. Rääkisime Priiduga sellest, kuidas erineb režissööritöö näitleja omast, mis uue seriaali eriliseks teeb ning millistes projektides teda veel näha saab.
Töine suvi ja koroonapitser
Priit Piusi jaoks on möödunud aasta olnud tänu ootamatult sülle kukkunud režisööritööle väga kiire ning alles nüüd, sügise lõpus tunneb ta, et tempo hakkab taanduma. “Suvi oli hõivatud “Süü” seriaaliga. Nii ettevalmistusperiood kui ka võttepäevad ja postproduktsioon on olnud uus ja huvitav ning kuna pole seda varem kogenud, siis ma hea meelega olin igasuguste protsesside juures. Ettevõtmisi on üsna ajamahukaid olnud ja praegu on selline seis tekkinud, kus need asjad on jõudnud eesmärgini ja saab natukene rahulikumalt istuda,” räägib Priit.
Hetkel käivad Priidul ettevalmistused Läti ja Eesti ühisprojektina valmiva ajaloolise mängufilmi „Maa, mis laulab“ peaosatäitja rolli jaoks ning koos näitleja ja stsenarist Kait Kalliga kulutatakse lavalaudu stand-up komöödiaga “Midagi ikka”. Küll aga on näitleja tuleviku ja ka filmirolli osas ootusärev, sest palju sõltub sellest, mis saab olukorrast riigis. “Kõik need asjad on paraku nagu koroonaootel. Kuna ja kas need edasi saavad minna – see tegelikult sõltub paari kuu jooksul kõigest sellest, mis riigis toimuma hakkab. Teeme asju edasi, aga koroonapitser on meile kuidagi peale tulnud. Läti projekt sõltubki sellest, kas meil riik nii lukku ei lähe, et me üldse Lätti minna saame või mitte,” on Priit murelik tuleviku üle.
Pea ees režissöörirolli
Kuna varem on Priidul ette näidata edukas debüüt teatrilavastajana, oli vaid aja küsimus, millal ta pilgu teletööstuse poole pöörab. Õnneks ei tulnud võimalust kaua oodata, sest suvel sai ta küllaltki ootamatult pakkumise hakata uue draamaseriaali “Süü” režissööriks. “Ühel päeval helistas produtsent Jevgeni Supin ja ütles, et sari on juba töös, näitlejate valik tehtud ja põhimõtteliselt kohe-kohe tahetakse minna võttesse,” meenutab Pius, keda kutsuti üsna viimasel hetkel režissööritooli René Vilbre asemel. Priidu sõnul oli otsust pärast sarja stenaariumi lugemist väga lihtne teha, sest lugu kõnetas teda: “Ma mõtlesin, et sellise tugeva looga esimest katsetust teha on väga hea õppimisprotsessile, sest siis sa saad lugu usaldada, kui iseenda vastu usaldust ei ole. Sa usaldad seda, et see lugu kannab iseseisvalt väga hästi.”
Pikalt audiovisuaalse kunstiga kokku puutunud Priit imetles sarja režisöörina seda, kuidas rahaliselt ja ajaliselt piiratud võimaluste juures suudeti üles võtta niivõrd kvaliteetne sari. Enim hämmastas teda see, kuidas pikkade võttepäevadega suudeti nii palju ära teha: “Sellises kitsas raamis töötamine tingib seda, et kogu aeg on selline tunne, et päevast on mitu tundi puudu. Kõik need kaksteist tundi ja üheksateist päeva olid sellise täisenergiaga, et ma tegelikult nagu väsimust ei tundnud enne, kui kogu asi läbi sai.”
Valmis kõige hullemaks
Režisööritöö ajaline ettevalmistus jäi Priidul tänu viimasel hetkel pardale hüppamisele lühikeseks, kuid tema sõnul tuli see pigem kasuks, sest ei lasknud üle muretseda. Suures pildis saab näitleja sõnul režisööritöö ettevalmistust võrrelda teatritööga: “Sa võtad teksti, hakkad seda analüüsima ja proovid aru saada, mis on oluline ja mis ei ole. Kuna “Süü” on krimi sugemetega sari, siis on seal ka hästi palju selliseid asju, mida vaatajad peaksid õigel hetkel tähele panema ja hakkama arvama millestki ühtmoodi. Samas järgmisel hetkel peaksid nad hakkama samast asjast arvama hoopis teistmoodi,” mõtiskleb Priit ja kinnitab, et loo mitmetahulisus oli see, mis tema jaoks projekti huvitavaks tegi.
“Süü” põhineb Soome sarja „Tuba 301“ ja Briti stsenaristi ning näitleja Kate Ashfieldi loodud stenaariumi adaptisoonil. Priidu sõnul aga on kaks versiooni üksteisest olenemata samale stenaariumile siiski piisavalt erinevad. Enne võttesse minekut vaatas ta eeltööna üle kõik Soome seriaali osad, et neist õppida. “Kuna ma ei osanud olla täpselt valmis, siis ma pigem valmistusin kõige hullemaks ja üritasin lihtsalt ennast looliselt kurssi viia. Visuaalse poole pealt usaldasin operaator Ants Martin Vahurit, kes aitas tehniliselt vaadata, kus on teljed ja et on vaja nii ja nii palju kaadreid. Kogu see asjandus nii-öelda kuidagi kujunes nagu kohapeal välja,” võtab Priit enda esimese režisööritöö ettevalmistuse kogemuse kokku.
Kaamera ees ja kaamera taga
Priidu jaoks pole teletöö pärast arvukaid rolle sugugi võõras, aga töö kaamera ees erineb tema sõnul siiski palju vastutusrikkast režissööritööst. “Näitlejana sa ikkagi keskendud mingis mõttes arusaadavatel põhjustel väga palju väiksemale tervikule. Kui sa kaamera taga pead nüüd kogu seda asja juhtima, siis päeva lõikes need mõned hetked, kui näitlejad kaamera ees on, muretsed vähem või muretsed hoopis teistel põhjustel,” tõmbab ta paralleele erinevate ametite vahel. Režissööritöö nõuab Priidu sõnul tunduvalt suurema pildi vaatamist ning ka vastutuse hulk on suurem.
Kui näitlejad said sarja üheksateistkümnest võttepäevast väisata vaid osasid, siis Priidu jaoks tähendas see järjestikuseid 12-tunniseid tööpäevasid. “See vastutuse koorem jaotub päeviti ja päeva lõikes ajaliselt juba väga erinevalt. Režissöör tuleb kohale kõige varem ja lahkub kõige hiljem koos tehnilise meeskonnaga. Kui produktsioon hoolitseb selle eest, et sul on tehniline ja administratiivpool terviku loomiseks õigel hetkel olemas, siis režissööri vastutus on loo juhtimine. Ta vastutab, et kogu meeskond näitlejatest helirežissöörideni saaksid kõik vajaliku aja ja võimaluse, et stsenaarium ärkaks ellu ja jõuaks kenasti salvestuspurki,” peab Priit rezisööri eelkõige loo juhtijaks.
Pildiga manipuleerimine
Öeldakse, et film või sari valmib päriselt alles montaažilaua taga ja ka Priidu jaoks tähendas üles võetud kaadrite esmakordne läbi vaatamine uudseid läbielamisprotsesse. “Alguses on ikka imelik, kui sa vaatad esimest musta materjali, siis on pilla-palla tunne. Üritad nendest pusletükkidest hakata timmima sellist täpsemat asja. Ma olen vist nüüd küll kõik osad umbes kümme korda läbi vaadanud – nii helirežii, värvikeeramise kui ka montaaži mõttes,” kirjeldab kirjeldab Priit tagasiulatuvalt õpetlikku montaažiprotsessi. Režissööri sõnul juhtus tihti nii, et pärast pikka montaažipäeva vaatas ta kodus veel korra materjali algusest lõpuni üle ning kirjutas uusi tähelepanekuid muudatusteks üles. “Selles mõttes on päris huvitav kui manipulatiivne sa saad olla montaažiruumis, et sa saad mingeid asju ära peita ja mingeid asju rohkem välja tuua, mis võib-olla isegi nagu võttepäeval ei tulnud pähegi,” rõhutab Pius järeltöötluse olulisust terviku moodustamisel.
Kvaliteetsari, mis ei veni
Priit on kindel, et televaatajal “Süüd” vaadates igav ei hakka. Kuigi eelarvet ei saa võrrelda Netflixi ja HBO-ga usub ta, et sarja tempokus ning hea lugu teevad sellest võrreldes teiste kodumaiste sarjadega grammike väljapeetuma meelelahutuse. “Minu jaoks on ta eriline eelkõige muidugi sellepärast, et see on mu esimene sedalaadi töö – kõik need protsessid olid põnevad ja õpetlikud ning muidugi paistab sari silma oma tugeva stsenaariumi poolest.See moodustab hea terviku oma kuue osaga, sest igas osas juhtub piisavalt palju,” on Priit kindel, et sarja lugu liigub edasi veidi kiiremini kui tavapäraselt kodumaises teles. Lisaks on Priit tänulik Elisale, et vaatajale pakutakse üha enam kodumaist kvaliteetmeelelahutust: “Miks mulle Elisa ambitsioonikus ja Huubindus meeldib on, et inimesed saavad tarbida eestikeelset ja Eesti näitlejatega televisiooni. Seal on lisaks “Süüle” ka kõigel muul natuke kõrgemad nõudmised, kui see, mida tavaliselt telekanal suudab teostada.”
Elisa originaalsari “Süü” esilinastus 19.novembril Pimedate Ööde filmivestivalil ning Elisa Huubis. Seriaal on toodetud Warner Brothers International Television Productioni stsenaariumi põhjal ning loo keskpunktiks on 12 aastat tagasi toimunud traagiline pisipoja surm, mis on isa Sepot (Rasmus Kaljujärv) ja tema ülejäänud perekonda aastaid saatnud. Lugu saab oma jätku 2021.aasta suvisel puhkusereisil Saaremaale. Lootus muretust puhkusest puruneb aga ühe anonüümse ähvarduskirja tõttu. Sellest hetkest hakkab hargnema sündmuste jada, mis lõpetab vaikimisvanded ning tõstab pinnale sünged saladused. Seriaali režissöör on Priit Pius ning teiste kodumaiste tippnäitlejate seas astuvad üles Rasmus Kaljujärv, Ott Sepp, Jaan Rekkor, Epp Eespäev, Maarja Jakobson, Sandra Uusberg ja Ago Anderson.
Lugu ilmus Eesti Päevalehe veebis ning paberlehes.
