Eelmisel aastal leidis vabakutseline näitleja Tambet Tuisk oma koha eesti spioonipõnevike ajaloos Johan Sõbra rolliga “O2” filmis ja Alfred Vinti kehastades sarjas “Reetur”. Kuigi spioonirollide suur osakaal on tema sõnul pigem kokkusattumus, sobib ta neid täitma nagu valatult. Uurisime näitlejalt, milline on olnud tema protsess spioonideks kehastumisel, kuidas näeb välja eesti filmi tulevik ja mida 2021. aasta ees ootab.
Spioonipõnevikkude jaoks loodud
Filmis “O2” näitles Tambet eriosakonna spiooni Johan Sõpra, kes elas spiooni kohta liiga pillavat elu, mistõttu sattus ta mõrva uurimises ise uuritavaks. Johani kehastamine tuli näitlejale kergelt ja meenutas jamesbondilikku spioonimuinasjuttu. “Reeturi” sarja puhul lugesin ja tegin eeltööd, et aru saada, mis sellel ajal toimus ja kes oli näiteks Kaitseminister või KAPO juht, aga ega sellised faktid näitlejale palju muud juurde ei anna peale kujutlusvõime arendamise. Lähtuda saab ikkagi ainult stsenaariumis kirjas olevast. “O2” ajastu oli mulle juba filmi “Seltsimees laps” tõttu tuttav ja polnud palju teha. Sain rohkem keskenduda sellele, kuidas mu roll tervikule kasuks tuleb ja võimendasin seda. Rohkem rääkida ei taha, sest muidu annab liiga palju ära. Meenub nõukaaegne lugu. Kui kinos jooksid krimifilmid, siis poisikesed olla järjekordades nõudnud, et anna mulle 5 kopikat või muidu ütlen sulle, kes on mõrvar,” kirjeldab Tuisk.
“O2” tegevus toimub 1939. aastal, kui Euroopa oli suurte muudatuslainetuste käes juba murdumas. Sarnased muutuseid kajastatakse sarjas “Reetur”, kuid seda aastal 2000. Kuigi “O2” ja sarja “Reeturi” tegevusel on 60 aastat vahet, on spioonitööl teatavaid sarnasusi. “Taktikad arenevad, aga inimloomus mitte. Kasutatakse samu banaalseid võtteid, et inimeste nõrkusi kellegi teise huvides ära kasutada. Seda on sajandeid kasutatud ja kasutatakse edasi. Mõlemad põnevikud tõstatavad küsimusi, mis oleks ilma spioonideta juhtunud ja kas terve riik oleks kukkunud, aga tihtilugu on päriselt toimunud lugu palju banaalsem. Kui kunstis nii triviaalset näidata, siis ei pruugi olla üldse huvitav vaadata,” arvab näitleja.
Tagasiside filmile on Tambeti sõnul olnud suurepärane – kõik maailmatasemel haaravad elemendid olemas: “Filmi mitmekeelsus on eriti tore. Vaatajana unustasin vahepeal ära, et vaatan eesti kultuuriruumist filmi, sest keeltepaabel teeb sellele kaasaelamise mõnusaks”.
Eesti kinoelu on täiesti x kohta jõudnud
Näitlejana on Tambetil hea meel näha, kuhu Eesti kinoelu jõudnud on. Ajal, mil filme väga palju ei linastu, õnnestus “O2” kinosaalidesse meelitada 75 000 vaatajat ja tänu voogedastusplatvormidele nagu Elisa Huub, ei jää kogu tehtud töö koroona tõttu sahtlisse seisma. “Erinevad vaatamisvõimalused toetavad teineteist ja ei võta loodetavasti publikut ära. Peab olema asju, mis on kinolina jaoks filmitud ja midagi ongi hea seal vaadata, sest efektid ja inimeste kontakt annab palju juurde. Samas on sarjadele mõnusam perega diivanil kaasa elada. Telekast vaadates tekib võimalus stseene uuesti üle vaadata, kui millegi peale mõtlema jääd või meenutada tahad,” mõtiskleb Tuisk.
Sel aastal ootab Tambetit ees armukelmidest jutustava seeriakuuldemängu lavastaja roll, aga kõikidel kultuuriinimestel, kellel pole kindlustatud palgad, on tema sõnul raske teadmatus, sest püsivust on vähe ja laenud vajavad maksmist. Nädal aega tagasi tehti Tallinnas õnneks teatrid uuesti lahti ja näitejat saab näha Jaan Krossi sünniaastapäevaks valminud Draamateatri lavastuses “Suur Siberimaa”. Lavastus räägib loo sellest, kuidas Kross Siberis kirjanikuks sai, kuidas rasketes tingimustes inimeseks jääda ja kuidas oma kutsumust leida, kui kogu energia läheb ellujäämisele. “Eelmisel reedel oli üle pika aja etendus ja saalis oli tunda, et lisaks näitlejatele oli publiku seas kaif, sest saab vaadata elavat inimest lava peal. Inimestel tekib teleplatvormidest teatud väsimus ja tahetakse inimkontakti.”
Alates eelmisest nädalast on ajalooline spioonipõnevik “O2” eksklusiivselt vaadatav Elisa Huubis. Samuti saab sealt vaadata ka Elisa ja ERR’i koostöös valminud spiooniseriaali “Reetur”. “Mul on hea meel, et Elisa toetab eesti filmitegijaid” kommenteeris Tuisk filmi kättesaadavust.
Film viib vaataja Molotovi-Ribbentropi pakti aegsesse Eestisse, aastasse 1939, mil sõjaväeluure kapten naaseb salapärase surma uurimiseks kodumaale. Jälgi ajades joonistub aga üha selgemalt välja Punaarmee Eesti okupeerimise plaan, milles on oma osa mängida Nõukogude sõjaväeluurel. „O2“ on alates 4. veebruarist eksklusiivselt vaadatav Elisa Huub voogedastusteenuses. Filmis löövad lisaks Tambet Tuisule kaasa Priit Võigemast, Elmo Nüganen, Rein Oja ja Doris Tislar.
